Olgu soojalt või külmalt, värsked kaunviljad pakuvad mitmekesist naudingut – vaid toorelt ei tohi neid süüa.
Uba on üks vanimaid kultuurtaimi maailmas. Olenevalt tüübist on nende päritolumaa kas Aafrikas, Hiinas, Indias, Euroopas, Lõuna- või Põhja-Ameerikas. Enamikel kõlbavad nii kaunad kui sisemuses olevad seemned söögiks.
Vaid Euroopa paksude ubade (aed- või põldoad), Borlotti-, Mungo-, neeru- ja pinto ubade puhul valmistatakse söögiks ainult kaunasid. Goa- või tiiboast ehk Aafrika ja Ida-Aasia olulisest valguallikast valmistatakse kõiki osasid söögiks – sealhulgas ka lehti ja juuri.
Värskete ubade vorm ja suurus on sama erinevad nagu nende päritolu, värv ja maitse:
peened rohelised Aasia spargeload võivad kuni 90 cm pikkuseks kasvada, valge-punasetäpilised borlottioad Vahemere äärest kasvavad vaid ligi 8–10 cm pikkuseks.
Värskeid ubasid tuleb enne tarbimist tingimata küpsetada, sest nendes sisalduv aine fasiin laguneb vaid kuumuse käes.
Muide: näpuotsatäis söögisoodat keeduvees muudab oad kiiremini pehmeks.