Lehtpeet

Lehtpeet

Lehtpeet, mida kunagi kutsuti pilkavalt „vaese mehe spargliks“, on tänapäeval gurmeerestoranide köökides väärtuslik köögivili.

Nende kollaste, kahvatu- või tumeroheliste kuni punakaslillakate lehtede maitse meenutab spinatit, samal ajal kui tugevad ja värvirikkad varred maitsevad kui spargel. Siiski ei ole lehtpeet neist kummagagi sugulussidemetes, see kuulub hoopis perekonda, mille esindajatena tunneme suhkrupeeti, söödapeeti ja punapeeti. See avastati algselt Vahemeremaades ning pärast seda on lehtpeeti kasvatatud juba alates aastast 400 eKr.

Üldiselt kasvatatakse lehtpeedi kahte erinevat sorti.

Šveitsi lehtpeeti iseloomustavad tugevad, esileküündivad keskrootsud kuni 30 cm pikkustel lehtedel, mis võivad olla valged, kollased, oranžid, rohelised, roosad või lillad. Lillat tooni lehtpeet on tavaliselt kõige maitserohkem. Kuna varte toiduks valmistamine võtab kauem aega, on soovitatav need enne keema panna ja peeneks lõigatud lehed lisada toidule veidi aega enne selle valmimist. Lehtpeet on üks esimestest kevadistest köögiviljadest. Šveitsi lehtpeeti kõigis selle erinevates värvides võid turult leida kuni sügiseni.

Harilik lehtpeet on oluliselt madalam, kuid sellel on laiemad lehed ja kitsamad rootsud võrreldes Šveitsi lehtpeediga. Sellel on veidi õrnem maitse kui spinatil. Kuna harilik lehtpeet kasvab pärast mahalõikamist tagasi ja tegemist on talvekindla taimega, saab sellelt saaki korjata kogu aasta vältel. Lehti saab süüa toorelt salati sees, samuti võib neid viie minuti jooksul kergelt keeta ja serveerida kui õrna struktuuriga köögivilja. Varsi tuleb kindlasti keeta ja need maitsevad taevalikult, kui pakkuda neid koos bešamellkastmega. Lehti saab kasutada suppides ning soolastes ja magusates täidistes, samuti quiche’ide kattes. Varred maitsevad täiuslikult gratäänides, neid saab kasutada ka lisandina koos lihaleemest valmistatud kastmega.

Tekst: Rainer Meier