Suhkruroog

Suhkruroog

Magus mahl on rõõmustanud inimesi juba 2500 aastat.

Suhkrurootaim on järk-järgult jõudnud Aasia idaosast Lähis-Ida riikidesse ning sealt edasi Euroopasse ja Ameerikasse. Ning kõigis neis maailma paikades pressitakse suhkruroomahla, enne kui sel lastakse mitmeastmelist keetmisprotsessi kasutades kristalliseeruda toor-roosuhkruks (koosneb peamiselt sahharoosist). Toor-soosuhkrul on omapärane pruun värvus ja kerge linnasemaitse. Järgneva rafineerimisprotsessi käigus linnasemaitse kaob ja suhkru värvus muutub heledamaks.

Värskelt pressitud ja jahutatud suhkruroomahl on väga populaarne karastusjook seda taime kasvatavates riikides, nagu Kuuba ja Ladina-Ameerika (guarapo), Brasiilia (caldo de cana või garapa), Egiptuses ja Levanti Islamiriigis (qasab). Brasiilias kasutatakse mahla ka selge napsu cachaça destilleerimiseks, mis on kokteili Caipirinha peamine koostisosa. Colombias segatakse suhkruroomahl aniisiseemnetega ja valmistatakse sellest kanget alkohoolset jooki. Ning Paraguays lisatakse kääritatud suhkruroomahlale karamellsiirupit ning kääritatakse need üheskoos caña-nimeliseks joogiks.

Ka rummi valmistatakse suhkruroost: seda kutsutakse põllumajanduslikuks rummiks (rhum agricole), kuigi see ei ole tavaliselt tehtud mahlast, vaid hoopis melassist, mis on paks tumepruun siirup, mida saadakse suhkrutootmise protsessi käigus kõrvaltootena. Melass, suhkruroomahl ja vesi kääritatakse, mis viib 4–5 protsenti alkoholi sisaldava suhkruveini tekkimiseni. Destilleerimise käigus saadakse kristallselge rumm, mis omandab tumeda värvi ja kergelt magusa maitsenoodi, kui seda laagerdatakse varem kasutusel olnud tünnides, näiteks viskivaatides. Selleks, et rummile anda kauem aega laagerdunud välimus, kui see seda tegelikult on, lisatakse vahel joogile karamellitooni toiduvärvi ja karamellsiirupit, mis muudab rummi loomulikust toonist tumedamaks.

Tekst: Rainer Meier