Ta veedab enamuse oma elust maa sees – see on aga ka ainus sarnasus „meie” kartuliga.
Ta võib olla kollane, oranž, punane või isegi lilla, igatahes on ta magus. Ja tärklist täis. Seevastu sisaldub ka bataadiks nimetatav mugul vähem vett kui tema sugulases, kartulis, mis piirab oluliselt säilimisaega. Kesk-Ameerika päritolupiirkonnas kaevatakse ta seetõttu alles vajaduse korral maast välja ning valmistatakse toiduks. Punase koorega magusa kartuli sordid tumeda viljalihaga on eriti pehmed, magusad ja mahlased.
Sarnaselt kartuliga pestakse, kooritakse ning seejärel keedetakse, praetakse või friteeritakse ka maguskartulit (Ipomoea batatas). Koormata võib neid küpsetada ka auruahjus ning seejärel süüa sisu lusikaga. Mitte ainult Mehhikos, vaid ka Jaapanis, Hiinas, Taiwanis ja Tiibetis pakuvad tänavakaupmehed kuumi maguskartuleid otse grillilt.
Küpsetatud maguskartulid on koos kalkuniga osa USA traditsioonilisest tänupühade einest. Preuus, Uus-Meremaal ning ka Vaikse ookeani saartel nimetatakse seda kartulit Kumaraks ning neid valmistatakse meelsasti kui „Kumara Fries” ehk friikartulitena.
Väikseks hakitud maguskartulid on Aasia köögis sama elementaarne lisand nagu bambusevõrsed, Pak Choi, porgandid ja paprika. Koreas valmistatakse kartulis sisalduvast tärklisest spetsiaalseid klaasnuudleid, mida praetakse koos porgandite, sibulate, spinati, seente, tšillikaunade ja seesamiõliga.
Hiinas, maailma suurimas tootjariigis on (päikese)kuivatatud maguskartulid soola ja suhkruga armastatud snäkk.
Aafrika köögis kasutatakse kartuli lehti nagu spinatit. Vaid Jaapanis kasutatakse maguskartuli magusust, et sellest toota Yokani, eriti magusat lõikekindlat magustoitu, mis sisaldab ka agar-agarit, suhkrut ja piima.
Maguskartulit kasvatatakse nüüdseks pea kõikides soojemates riikides troopilistes, subtroopilistes ja parasvöötmetes, Euroopas nt Itaalias, Hispaanias ja Portugalis.