Graveeritud lõhe

Graveeritud lõhe

Varem maeti kala mõneks päevaks maa alla, et seda konserveerida. Tänapäeval on see tänu külmkapile märksa lihtsam.

Nagu ikka, oli tegemist juhusega ja võib-olla isegi hädaolukorraga, mis meile uue roa tõi. Sest kes muidu tuleks mõttele värskelt püütud puhastatud ja soolatud kala paar päeva maa all hoida? Aastasadade eest arendati selline viis Skandinaavias ja „maetud lõhe” (rootsi keeles gravad lax, norra keeles gravlaks) sai tuntuks. Sellest sai meile tuntuks nimetus graveeritud lõhe. Füüsilise maasurve või liiva ja soola-suhkru-pleki tõttu imendub lõhelihast vesi välja. Samaaegselt kuivatatakse ja kääritatakse kala, mis teeb selle kauem säilivaks. Seetõttu on oluline, et kala oleks võimalikult õhukindlalt fooliumisse või sügavkülmutuskotti pakitud ning külmkapis, nt plekkpurgis, hoitud.

Põhimõtteliselt piisab suhkrust ja soolast konserveerimisprotsessiks. Ürdid annavad aroomi. Lisaks traditsioonilistele ürtidele, nagu till, harakputk ja petersell, võib kasutada ka sidrunmelissi, loorberilehti, koriandrit või majoraani. Ka jahtavatud pipraterasid on võimalik varieerida: sinepiseemned, nelkpipar, kadakamarjad, kardemoni-, koriandri- ja fenkoliseemned. Et lõhe pärast marineerimist ära ei kuivaks, peaks pärast ürtide eemaldamist kala oliiviõli ja vürtsidega sisse määrima.