Pitsa

Pitsa

Ekspordihitt Bella Italiast on Napoli elanike leiutis.

Õhuke põhi, vürtsine aroom ning õhkõrnad mullid taignas, mis tekivad puuahjus küpsetamisel ning sinna juurde lihtne kate – just sellised on hea pitsa tunnused.

Keerulisem on aga kindlaks teha nende päritolu. Pea iga kultuur egiptlastest Pompei elanikeni tundis pitsa eelkäijat. Roomlased tõid oma jumalatele ohvriks küpsetatud lamedat leiba, Hiinas söödi juba aastatuhandete eest lamedat maitsestatud riisijahust leiba ning Türgis on juba ammu tuntud lihapitsa nimega Lahmacun.

Esimene pitsa – selline, nagu me teda täna tunneme – küpsetati 18. sajandil Napoli kiviahjudes: pärmitaignaleib, mis oli kaetud hakitud tomatite ja Mozzarellaga, maitsestatud ürtide ja küüslauguga. Ümarad servad on sellest ajast saati „cornicione” ehk koostisosade raamiks.

Pikka aega peeti pitsat vaeste toiduks. Kuni aastani 1889, kui Savoy kuninganna Margherita isu oli prantsuse köögist täis saanud. Ta lasi parimad Napoli pitsakokad kutsuda Palazzo di Capodimontesse, ning sõi Itaalia trikoloori värvides pitsat, katteks tomat, basiilik ning Mozzarella. See oli Margherita pitsa sünnitund.

Ka teine „päris napoli” variant, Marinara pitsa („madrusekombel”) tomati, küüslaugu, oregano ja oliiviõliga, on tänapäeval kõikjal armastatud. Mõlemad originaalid on tänu Itaalia väljarändajatele, kes avasid kõikjal Euroopas ja Põhja-Ameerikas pitsabaare, ülemaailmselt tuntud.

Võidukäiguga kaasnesid ka lugematul arvul teisi, sageli mitte nii maitsvaid versioone. Seetõttu lõid Napoli pitsakokad 1984. aastal „Associazione Verace Pizza Napoletana”, ühingu, mis kaitseb Napoli originaali, andes ka valitud pitsabaaridele heakskiidu.

Tekst: Kim Leclaire