Kaunviljad

Kaunviljad

Läätsi, ube, herneid jt kaunvilju on kaua peetud vaeste inimeste toiduks. Kuid asjaolu, et need on suurepärane kvaliteetsete valkude, kiudude ja mineraalide allikas, tähendab, et nüüd hinnatakse nende suurt väärtust tervislikus toidusedelis. Seetõttu on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization – FAO) kuulutanud 2016. aasta rahvusvaheliseks kaunviljade aastaks.

Kaunvilju (botaaniline nimi Leguminosae) on saadaval mitmel kujul: värskena (nt oad ja herned), purkides või kuivatatuna. Need liblikõieliste sugukonna esindajad kuuluvad vanimate ja tähtsaimate kultuurtaimede hulka. Seemned kasvavad kesta või kauna sees. Tavaliselt kasutatakse küpseid seemneid, kuid mõnda sorti, näiteks aedube ja salatherneid, võib süüa koos kaunaga. Erinevaid liblikõielisi on väga palju. Kõige tuntumad on herned, oad, läätsed, kikerherned ja soja, kuid liblikõielised hõlmavad ka pähkleid, ristikut ja hiirehernest. Kaunviljad on muutunud praeguseks tõeliselt populaarseks, sest sisaldavad rohkem valku kui mis tahes muu taimetoit. Seepärast on need väga tähtsal kohal taimetoitlaste ja täistaimetoitlaste ehk veganite toitumises. Nende kõrge valgusisaldus on samuti põhjus, miks neid on üldiselt peetud vaeste inimeste toiduks – need on olnud suurepärane odav alternatiiv lihale. Kaunviljadel on aga lisaks valgule pakkuda muudki. Need on täis mineraale ja vitamiine (nt B1-vitamiin, magneesium, tsink ja raud) ning on rikas kiudaine allikas. Kaunviljad on toitvad, kuid ei tee paksuks, sest nendes on väga palju toitaineid, samas vähe kaloreid. Nendes on väga vähe rasva ja organism ei kasuta ligi 30% neis sisalduvatest kaloritest. Nende populaarsust suurendab ka asjaolu, et neid saab säilitada kaua aega ja neid on lihtne söögiks valmistada.

2016. aasta kuulutamisega rahvusvaheliseks kaunviljade aastaks soovib ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) juhtida üldsuse tähelepanu kaunviljade toitumisalasele kasulikkusele. Kaunviljadel on ka tähtis osa toiduainete säästvas tootmises. Nende lämmastikku siduvad omadused suurendavad mulla viljakust ja on kasulikud keskkonnale.

Paar praktilist näpunäidet.

• Kuivatatud kaunviljade ostmisel tuleb jälgida kõlblikkusaega. Neid ei tohiks säilitada kauem kui aasta.
• Loputada kestaga kaunviljad ja leotada neid keedetud vees vähemalt seitse või kaheksa tundi (eelistatavalt 12 tundi), et need oleksid toidu valmistamise ajaks pehmenenud. Leotamiseks kasutatud vett kasutada ka nende keetmisel, sest see sisaldab väärtuslikke toitaineid.
• Läätsi, kooritud herneid ja teatud väikeseid oasorte ei ole vaja leotada.
• Keetmisel ei tohiks kaunviljadele lisada soola, sest see muudab need kõvaks.
• Keetmise aeg sõltub kaunviljade vanusest, sordist ja vee karedusest. Mida karedam vesi, seda kauem läheb aega.
• Pikk leotamis- ja keetmisaeg aitab vältida kõhupuhitust, mis võib mõnel inimesel kaunviljade söömise tõttu tekkida. Seda saab vähendada ka piparrohu, apteegitilli seemnete, pune või köömnete lisamisega.
• Värskeid ube tuleb keeta vähemalt 10 minutit, et hävitada mürkaine fütohemaglutiniin. Enne keetmist tuleb oad pesta, eemaldada varreotsad ja kõvad kiud.

Tekst: Sabine Witt